selline päev siis

ma ‘len väsinud. käisin täna linna peal nende kingadega, mis on küll kenad, aga pikapeale suruvad jalalaba veresooned kinni. ja kaubandus on väsitav nagunii. vähemalt sai poodimineku eesmärk siiski täidetud ja poisile lausa kahed jalanõud ostetud.
avastasin äsja, et kaamera USB juhe on ilmselt tööle jäänud, sest kodus-kotis seda kusagil ei ole ja tööl ma seda viimati kasutasin. aga täna ma ei suuda end küll sundida enam sinna minema, pealegi on arvutivahetuse tuhinas see juhe nagunii tont teab kus. aga tahaks enne kooli kaardi tühjaks teha ju ometi.

nr. 7

Koosolemine oli täiuslik. Maailma peatus mõneks hetkeks, enne kui topeltkiirusel edasi tormas. Aega oli alati liiga vähe, ükskõik kust me seda näpistasime. Ent ometi tekkis meil imelisi hetki.
Sügisöödes on käsikäes vahel toredamgi jalutada kui kevadel. Või istuda küdeva ahju ees, Sinu kõrval, kuulata Satoshi Tomiie leebeid helisid. Sa vaatad mulle silma ja sellega on öeldud kõik, mida vaja.
Siis tuli hirm.

ühiskonnakasulik..

me oleme täna tööl olnud jälle ühiskondlikult aktiivsed. täiesti konkreetselt, kirjade-telefonikõnedeni välja. ja mulle päris meeldib see. ega ma ise eriti teinudki midagi, ainult noogutasin kaasa. aga noh.. ega muidu polegi lootust, et midagi üleüldse muutuda võiks.
mõte läks isegi mõningate veebilehtede avamiseni välja, aga selleks ei ole kellelgi tegelikult aega.