nojah. eile hilisõhtul selgus, et tänase lapsehoidmise asjus olid mingid möödarääkimised. tegelikult oleks saanud lapse tänaseks pärastlõunaks hoida küll jätta. aga selleks hetkeks olin ma juba loobunud unistamast ning ilmselt oleksin pidanud magama ka juba selle aja peale siis. igatahes kell 7.14 vaatasin korra kella; veendusin, et päike ei paista aknast sisse ning magasin rahus edasi.
aga päris rahu ma ikkagi ei saanud. pärastlõunaks laekusime koos lapse ja tema tädiga ikkagi Viinistusse ja veendusime, et matk oli toimunud. tiba kurb oli küll siis, eriti arvestades kena päikselist pärastlõunat. kusjuures kusagil Salmistus tundus, et suure hädaga Pedassaarde võib minna, aga Mohni on ju kaugemal. aga ju siis pidi seekord niimoodi minema.
ma pilti ei pane, see pole mingi fotoblog siin ometi.
no ja muidugi jäi silma piisav hulk suhteliselt hooldamata majasid suhteliselt mõnusates kohtades, mis panid mõtted jälle maamaja poole veerema. osade juures peab aga mõtlema, kas ligi tund aega Tallinna sõitu liiga kaugeks ei jää?