Raist ja mitte ainult

So-oh. Ei mina tea, aga kuidagi ma selliste asjade otsa komistan. Õigesti öelduna – nood komistavad minu otsa. Leiavad üles.
Mis nimelt? Aga muidugi erakordsed sündmused Eesti Kulinaarias. Nimelt jalutasin üleeila lõuna paiku Balta turul. Õigeuskliku paastujana suund nummer üks – kalapaviljon. Et, noh, mida siis ka pakutakse. Närused ahunad, mis ammu hapuks läind, värske nahk- ja peegelkarp, kena lest ning kolletav tuulehaug. Külmutet kraamist atlandi lest ja siis üksik kurb tegelane eraldi kandikul. Alguses vaat’sin teist, et ei usu, aga siis uskusin, sest tegu oli täiesti ilusa kena elusuuruses astelraiga. Mida astelraiga teha meres, teame kõik: eemal hoida, sest kui saba otsas oleva astlaga saad, mädaneb haav mitu kuud. Aga mida temaga muud teha? Ikka toitu, kõiksugu roogi saab, kui oled valmis vastu võtma lõunamere tugeva ookeanikala maitset. Rai hinna kohta küsisin, sest müüja ei teadnud, kellega tegu ja andis poisi mulle lahkelt käest. Tulem: täitsa terve astelrai maksis 6.20 EEK. Mõnus. Veelgi mõnusam aga, kui taluvõis koos kapparitega ära sai praetud. Uhke värk. Isegi nii uhke, et raiostust sai Karl-Martinit teavitet ja isand oma paar korda rai vasta huvi tundis.
Uskuge mind: et selliseid kulinaarseid leide leida, selleks peab olema kaks asja: nood peavad ise su juurde tulema ning sul peab olema maldamist ning julgust igasugu turuurgastes käia ning silmal kiigata lasta.
tervitelles
Volks