oleksin ma täna töö juurde sünnipäevale minnes viitsinud kaamerakoti ühes vedada, oleksin ma jälle saanud ühele päevalehele natuke tööd teha. mitte et see honorar märkimisväärne oleks, või oma nime nägemine mingi pildi all. või et ma üldse seda niiväga igatseksin. pigem on see üllatav, et peale paari korda ikka veel leitakse, et kui muud võimalust pole, siis ma võiksin välja aidata..
sisuliselt olen ju ’inimene tänavalt’, kellel on lihtsalt tibake üle keskmise kaamera ja kes puhtjuslikult töötab füüsiliselt sobiva koha peal..