madalrõhkkond või midagi. õhk on nii raske ja päev otsa ähvardab sadu, aga siin pole veel piiskagi tulnud.
tegelikult võiks kirjutada sellest, kuidas keset päeva keset linna mind mu kergelt loppis ja värvimata näo ning pika seeliku kiuste üritati rajalt maha võtta. jääb lihtsalt auto mu kõrval keset vähemtähtsat ristmikku seisma, segab tiba liiklust ja aetakse mulle juttu sellest, et me vist oleme kohtunud ja võibolla isegi lõunal käinud (‘ei ole, ma mäletan kellega ma lõunal käin’), minu käest midagi ostetud (‘ma ei tööta kusagil teenindajana ja meie firma ei müü midagi’ – faktiliselt vigane, aga inimesed tänavalt tõesti ei käi meil; ja see, et ma olen aastaid tagasi teenindaja olnud, ei puutu asjasse), et kas võiks mind lõunale viia (‘ma ei saa täna, mul on juba kokku lepitud’), siis kunagi teine kord (‘ma ei tea millal jälle tööl olen’), kui tore et inimesed saavad neile sobiva graafikuga tööl käia (‘ja-jah’), kas ma ikka annaksin oma telefoninumbri (‘ei, ma ei soovi seda anda, ma ei jaga seda võõrastele’), saame siis tuttavaks, minu nimi on.. (‘pilleriin’); siin on mu visiitkaart, kas sa siis helistad mulle (‘mhmh..’).. õnneks tuli lõunakaaslane nähtavale ja andis mulle põhjus ära lipsata.
lõunalt tagasi tulin natuke kõhkleval sammul. tea, kas peaks talveriiete ajani hakkama tööl käima, suusamüts sügavalt peas ja prillid ees? või lõikama juuksed maha, värvima blondiks ja näo paksult ära maalima. või mis?