veel mitte EL-is

täna on siis seekordne viimane päev mõnda aega poliitiliselt (vähemalt ametlikult) sõltumatuna olnud Eestis. tegelikult pole ma üldse poliitikahuviline ja enamus sellest ei kõiguta mind kuigivõrd.. aga täna õhtul, mõeldes homsele, kerkib vägisi pähe küsimus: kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?
tegelikult tuleb homme üke kena ja tiba soojem päev, kui täna ning ilmselt teen jälle oma näpud mullaseks. linnud laulavad, päike paistab, loodus muutub aina rohelisemaks, põllu tagant sõidavad rongid ning põllu kohalt lennukid kogu poliitikast hoolimata. õnneks 🙂

küsimus

huvitav, miks on mõningates kaubakeskuste-poodide liftides peeglid?
mina küll enamjaolt ei taha end näha sellises kohas. seljaga peegli poole on märksa parem tunne. moodustan kellegi teise peegelduse 🙂

Linna Muuseum

kas pole huvitav see, et ise siin Linnas elades ei satu naljalt Linnamuuseumi (ega ka teistesse muuseumidesse, kui nii võtta)? ma pole ka reisidel käia suur muuseumideshulkuja, eelistan saada kätte fiilingu ja nuusutada õhku – aga siiski olen rohkem muuseumidega kursis mujal kui siin Linnas.
aga tasus käia. üldjoontes midagi põrutavalt uut polnud, kuid vahva ikkagi.
seltskonna vanima liikmena sain ISICuga kõige odavama pileti ka 😛

tibinase mandliküpsised

Saadan midagi, mis valmib kiirelt ja on suht odav valmistada. Kerge ja õhuline nauding, ja väheste kaloritega.
Mandlid jahvatada suhkruga. 50g võid vahustada suhkruga. Lisada 2 munavalget ja segada. Ettevaatlikult segamise ajal juurde lisada jahu, vaniljeessentsi ning siis mandli ja suhkru pulber. Taigen peax jääma piisavalt paks, et saax rullida.
Õhukesed kettad panna pärgamentpaberile ja ahju 3-4 minutiks. Peale kypsemist asetada kuumad kypsised nt. taignarullile jahtuma.
mhh, peab tibinase käest küsima, palju umbes neid mandleid ja jahu on ja kui kuum ahi võiks olla? 🙂

pühapäev. pärastlõuna. nädal hiljem

enne kella nelja hakkab pühapäevases turistidest roidunud linnas kõlama kellamäng Nikolai kiriku tornist. kummastav ood päikesele ja kevadele vanade müüride vahel. iseenesest valivad jalad Müürivahe tänava vaikse lõpu Katariina Gildi meistrite asemel. üldse mitte põhjamaiselt kõlab slaavi kellalööjate looming, sobides siiski sellesse Linna, kummaliselt kerge ja õhuline ja siiski jõuline hallide päikesest soojendatud müüride vahel.
kui mu õlg ei valutaks, võiks selle hetke hoiule panna. aga panengi, ilma valuta.

tagasi linnamelus

pikeerisin rododendroneid, külvasin kuuski, kaevasime tuhkpuuistikuid välja, tuvastasime linde poldril, käisime Peipsi ääres Lüübnitsas kalu õppimas ja ostmas – mille käigus üks koha mulle sabaga piki jalga virutas.. grillpeost ja tantsukast contra luuletustega ärme räägigi..
kevad :))
kohapeal oli ka palju mõtteid, aga ei kiskunud kuidagi arvutisse, et neid kirja panna. hoopis teised mõtted kui linnas muide.

selle aasta esimene grill

eile sai siis selle aasta esimene grill ära tehtud, ühe sünnipäeva raames. oli igatsugu vorste ja liha, kõhu sai täis ja meele heaks. omalt poolt sai aga üks kodune liha kaasa haaratud.
ca 2kg searibi
500g tomatipastat
1spl mädarõigast
4-5 küüslauguküünt
100-150ml mustsõstramahla
vett, maitseaineid
ma ostan ribi ühelt kindlalt müüjalt, tal on sellised ribitükid, kus hulga krõmpskonti sees, mis ikka hamba all katki läheb. ribid tuleb sellisteks parajateks tükkides lõigata nii paari kondi järelt – et oleks ikka näppu võtta ja et liiga suur ka poleks. tomatipasta on mul ka mitte ketshup, aga just tavaline tomatipasta. tomatipasta kaussi, peale pressi küüslauk, raputa maitseaineid (mul oli sedapuhku üks poola päritolu grillmaitseaine – aga ka niisama sool, pipar, natuke suhkrut ja maitse järgi ürte on hea), pane rõigas ning sega. kuna päris tomatipastaga jääb üsna paks, siis vedelda mahla ja natukese veega.
nüüd hakka siis ribisid laudma marineerimisnõusse, kenasti marinaadiga kokku möglades. see marinaad jääbki selline vähe kuivem, et lihatükid ei ole seal nagu leos, vaid marinaad püsib kenasti liha küljes. omaenda kätega on ikka kõige parem liha marinaadiseks teha 🙂
aseta nõu jahedasse kohta. paari tunni pärast võid natuke liha liigutada ja kontrollida, et kõik tükid ikka marinaadiga koos on. las seisab veel natuke.
no ja siis tuli grilli ja tükid tulel küpseks 😉

Sardiinipasteet

Olgu öeldud, et sardiinipasteet, mis on erakordselt tavaline suupiste portugali köögis, puudub Eestis täiega. On muud igasugused: tuunikalast ja anshoovisest jne. Samas on sardiin kahtlemata väärikaim pasteedikala, kuna ei ole nii kuiv kui tuun ja ei ole nii soolane kui anshoovis.
Volks leiutas väga lihtsa resteptumi.
Sardiinu tomaatu pasteetu.
4 karpi atlandi sardiine õlis
purk (100 g) tomatipastat
soola
veskist musta pipart
jahvatatud muskaati
Sardiinitükid võetasse karpidest, nõrutatasse õlist är’, eraldatasse selgroolülid ning hakkmassinast paar korda läbi. Tomatipasta lahjendatasse vähese veega, et oleks selline parajalt soustine. Lisatasse muskaati ja musta pipart.
Hakkmassinast käind kala ja tomatisoust segatakse kokku ning maitse järele soola manu. Jahutada, karpi, külmkappi.
Lahe määre külma laua jaoks. Järele proovitud.
Värske lavashiga parim. Mõnda tummist portugali punaveini kõrvale hiivata, sest teadagi Portugalis öeldakse: “Kui vein ei ole punane, siis ei ole see vein.” Pääle kuulata fado-muusikat.
tervitelles
Volks

pühapäev. pärastlõuna.

pärastlõunane päike rammestab vastasmaja korstna tagant läbi veel pesemata akna. kuulen trolli tuttavat undamist, mis peatub mu akna all, et hetke pärast uksed taas sulgeda ja edasi sahiseda. vaikus.
ma võtan selle hetke endale