One Of My Tunes

Day after day, love turns grey
Like the skin of a dying man.
Night after night, we pretend its all right
But I have grown older and
You have grown colder and
Nothing is very much fun any more.
And I can feel one of my turns coming on.
I feel cold as a razor blade,
Tight as a tourniquet,
Dry as a funeral drum.
Run to the bedroom,
In the suitcase on the left
You’ll find my favorite axe.
Don’t look so frightened
This is just a passing phase,
One of my bad days.
Would you like to watch T.V.?
Or get between the sheets?
Or contemplate the silent freeway?
Would you like something to eat?
Would you like to learn to fly?
Would’ya?
Would you like to see me try?
Would you like to call the cops?
Do you think it’s time I stopped?
Why are you running away?
Pink Floyd

kiskja

sest kui sa ka oleksid jäänud
oleksin ma ikkagi keeleotsaga niisutanud huuli
kiskjana tahan su verd näha
vampiirina ründan sind unedes
kummitan su hinges
olen su paha vaim
et sa kunagi ei leiaks homset
ilma minuta
su mõte rändab labürindis
mille lahendust tean vaid mina
ahaa kas ka sulle näitan?
olen su painaja su piin su südametunnistus
imen su jõudu ja su verd
küllastumata sinust
ja just praegu tahan ma sind
tahan sind imeda tühjaks kõigest
mis sul mulle anda on
ja mida sa ei aimakski
ja olla rohkem sina
kui sa oskaksid uskuda
ja olla see ainus
ja see kõik
ja olla veel ükskord milleski kindel
ja olle veel ükskord kõigest teadlik
ja olla veel ükskord
su piin ja su õnn ja su elu
läbi aastasadade
olen vaid kiskja su hinges

neetud valed

Isegi oma neetud neetud valelikkuses jääd sa tegelikult läbipaistvalt ausaks. Need valed tiirlevad me ümber, mähivad meid endisse, oma pehmesse läbipaistvasse lõnga, hetkeks me usume neid, isegi sina usud, kuigi sina oled ju see, kes teab, et tegelikult on see vaid vale. Aga su ausus on isegi su valede taga. Sa ise ei oska oodatagi seda, et need valed, need väikesed süütult üle huulte voolavad valed teevadki sind tegelikult nii ausaks. Sa püüad ennast peita nende valede taha, aga need valed ongi ju tegelikult sina. Kummalisel kombel ei saa sa sellest aru, sina, kes sa muidu oled nii taiplik ja arukas, haritud, minust peajagu üle, sina, kes sa tead seoseid siin maailmas ja kes sa näed asju nii selgelt. Mitte et sa seda rõhutaksid, oh ei, kaugel sellest. Sa ei alaväärista mind kunagi, ei viska mulle iialgi nina peale, et minu koolitee pooleli jäi. Aga ikkagi tunnetan ma seda kogu aeg. Isegi nendes valedes, mis tegelikult polegi valed. Need on liiga arukad, liiga läbimõleldud, need tulevad liiga sügavalt su seest, nendes on nii palju sind. Keegi teine valetaks neidsamu valesid hoopis teistmoodi. Sinu valedes on su alateadvus, sinu hirmud, sinu kartused, sinu mõtted. Sa ise arvad, et sa valetad, et sa petad mind ära, et ma näen kedagi teist. Aga mina näen sind, ikka ja ainult sind, sinu teist poolt, sinu sügavust. Oma koolitarkuses pole keegi sulle rääkinud, et sa ei tohiks valetada. Mitte mulle. Sest elukoolitarkuse vastu sa ei saa. Vahel ma lausa ootan mõnda su valet, mõnda su ausat, süütut valet, mida sa pole ju nimme valmis sepitsenud, mis lihtsalt tuleb su keelele, et vaadata sügavale su sisse. Ma ei näita sulle, kui taban sind jälle valetamast. Sa oled vist mõnikord taibanud, et ma saan aru, et sa valetad ja oled endamisi imestanud, et miks ma seda sulle ei ütle. Aga ma lasen sul valetada ja mähkun ise su valede pehmesse lõnga.

referendum

MSN’is oli tuttav päev läbi nimega: KAS EESTLANE ON MANIPULEERITAV – see on tänane küsimus.
õhtuks on nimest saanud: EESTLANE ON MANIPULEERITAV – ei mingit küsimust enam.

vihm

et joosta vihmas
pole vaja jõudu
ega hirmu märjaks saada
vihm ise on jõud
vihm peseb pisarad
ja piisad paitavad põske
vihm annab rahu
pärast on
vaikus

öö vastu reedet

istun ja mõtlen veel hetk, enne kui magama lähen. mõelda on palju, aga aega selleks vähe. mõtlema peab nii homsest kui järgmisest kuust kui järgmisest aastast.
küll iga asi lahaneb. omal ajal, või natuke hiljem.
tõusvates pilvedes
hägused hommikud
siniste udude päevad
kaugetes vaikustes hämarais koitudes
tasaselt mööda meist läevad
unustad endasse
meeletud lootused
unenäost siginend sõnad
leiad et päevad need
ongi su eluks olnd
eluks
mis pagana kena

õhtu värvid

sellest õhtust
kui ma mäletaksin värvi
või ainult häältki
aga kõik oli juba läinud
& kinni polnud püüda midagi
aeg oli läinud
sina olid läinud
ma ei jaksanudki tõusta
tõusta sulle taas & taas
polnud sina selleks
polnud mina selleks
aga me ei teadnud
siiani ei taha teada
salgame mõlemad
& põletame tundeid