pihtimus

& kui ma võtan kätte
& olengi see
keda sa ei näe
vahest hiljem avad silmad
siis paiskub tõde sulle näkku
& liblikana tiirlen ma edasi
sa ei tohi seda mulle andestada
kuigi see ei huvitagi mind
ma ei saa sulle kunagi rohkem õnne tuua
sest olen selline
& kunagi purunen vaid mälestuskildudeks
su jalge ette