Näidend

Vahel on mul tunne, et tegelikult me ainult mängime. Kusagil on keegi lavastaja, kes on meid paika pannud ja meile tekstiraamatud andnud. Kuigipalju võime me improviseerida, aga ainult etteantud teemadel. Ja mida täpsemalt me jälgime tekstiraamatut, seda parem. Iga samm on paika pandud. Me peame laveerima, et ei põrkaks lavakujunduse otsa, selle tõelise tugitooli või laua või riiuli otsa. Butafoorseid raamatuid ei tohi ma sellelt riiulilt kunagi võtta, sest tegelikult on need sinna ainult joonistatud, aga publikule peab ju kõigest hoolimata jätma lootusekillukese, et äkki on need päris, vähemalt mõnigi neist. Kuigi kõik ju teavad, et pole. Vahel tõmban ma näpuga üle nende raamatuselgade ja tahaks nii väga haarata sealt ühe raamatu, istuda sellesse sügavasse tugitooli ja unustada end tundideks lugema. Ma ju isegi võin selle raamatu sealt võtta. Aga ma ei saa seda lugeda. Sest see on ainult papist karp, mille seljale on keegi viitsinud kirjutada midagi, midagi, mis peaks nagu olema raamatu nimi. Raamat, millest ongi ainult nimi. Huvitav, tegelikult peaks ju olema enne raamat ja alles siis nimi? Või on kusagil mõni kirjanik, kes näeb unes enne pealkirja ja siis ehitab üles raamatu? Otsib sõnad ja tegelased, millest saaks vormida loo valmis pealkirjale? Kuidagi imelik tunne on hoida käes raamatut, millest on ainult pealkiri. Tegelikult ju polegi see raamat, vaid butafoor meie näidendist. Ma imestan, miks meie lavastaja on leidnud niisuguse natuke kulunud, kohati odavahõngulise näidendi meie jaoks, aga ma arvan teadavat ta vastust, et me ei suudaks ju toime tulla maailmaklassikaga. Ilmselt on tal õigus. Me näeme niigi vaeva selle käesoleva tükiga, ma ei suudakski end ette kujutada mängimas midagi rasket. Me klammerdume selle loo detailidesse, üritame need kõik mitu korda läbi mängida, proovides erinevaid nüansse. Me improviseerime siin ja seal, unustame vahel tekstiraamatu ja ei kuula lavastajat. Aga alati lõpeb kõik ühtemoodi. Ma lihtsalt ei tea veel, kuidas see lõpeb. Sest tegelikult me pole ju näindendis, vaid elame oma elu. Püüame elada oma elu. Ning erinevalt näidendist ei tea me, kuidas see lõpeb.

kuumus

selle kuumusega ei ole kohe mitte midagi kirjutada. mõtted sulavad ära, enne kui kuhugi jõuavad..
kiire läks õnneks mööda :)

tappes mind hellalt

tappes mind hellalt
ei olegi vahet
kas teed seda nööri või noa või sõnadega
või puistad myrki mulle hommikukohvi sisse
kuni sa teed seda hellalt
& mul on su paid & musid & kallid
& su soojus mu ümber

wishlist

1. südamest tulevaid naeratusi
2. kallistusi pojalt
3. naeratada
4. olla sõpradega
5. metsmaasikaid koorega
6. istuda päikesesoojal kivil mere ääres
7. vedeleda võrkkiiges ja lugeda
8. joosta paljajalu murul soojas vihmas
9. veel naeratada
10. punast majakest mere ääres
11. sõita lihtsalt ringi ja leida, et Eestima on ikka ilus
12. teha mõni tõeliselt hea pilt
13. naeratusi
14. isiklikku veinikeldrit
15. maitseainepeenart
16. uut arvutit
17. rõõmsaid inimesi
18. ….
19. …

Armumisest..

Ma tahaksin olla armunud taas. Nagu kunagi ammu.
Suudelda ja kallistada ja olla uppunud sellesse. Suudelda veel ja kallistada veel ja veel ja veel. Vaikselt ja vihjamisi, kuni unustad enda ja maailma, aina tugevamalt ja tugevamalt, kõikehõlmamiseni. Kõndida käsikäes, sihti seadmata. Olla ja olla ja üldse nagu mitte olla. Mõtlemata, tajumata aega, avastades ühtäkki, et on saabunud homme. Sukelduda ülepea ja neelata siirast rõõmu. Tajuda maailma teisiti kui muidu. Oodata hetki, mil ma näen Teda, olen Temaga koos. Kannatamatult oodata. Püüda hingata Temaga ühes rütmis. Hellitada ja olla hellitatud ja hellitada veel rohkem. Kunagi ei saa üle hellitada. Elada tänases ja õige natuke homses. Unistada ja teha plaane. Ja natuke karta. Seda, kui see lõpeb. Kui kukud tagasi maa peale, hing haige. Kui jälle ei julge, kuigi tahaks. Ja ikkagi oodata, oodata..

aeg?

hämmastav, tööl olles on isegi aega muusikat kuulata :) no et kohe võtad kätte ja kuulad. kodus on ikka nii palju segavaid tegureid, et jääb ainult taust, seegi katkendlikult. jee!

muusika

ei, see ei ole uus. kuigi võiks olla. ehk mõni teine kord? praegu on juba liiga öö..
kui ma naeratan kogu maailmale
leiad sa minus muusikat
olemas kaugel paisude taga
& isegi tundmatu ees ei kohku
kuid iialgi pole miski see
millena paistab
täiskuus on tõelisus
tead vaid
hommikus on valgus
& sellest hoolimata
on erinev me muusika
& sellest hoolimata
on yks me muusika
tabamatu